Puutusin hiljuti kokku kahe teemaga. Üks puudutas II kooliastme kunstitunnis lapse poolt tehtud töö hindamist ja teine koolieelikuid, kes olid mures, et nad ei oska joonistada. Ma ei ole kummagi looga otseselt seotud, aga alushariduse pedagoogina puudutas kunstiõpetuse teema mind sügavalt ja pani mõtlema.
Meil on pikki aastaid käinud mõttevahetused ja sageli üsna kirglikud, et mida, kuidas või kui palju me kunstiõpetuses, eriti joonistamises, õpetame ning kuidas me laste (loov)töid hindame.
Olen nii kaua elanud inimene, et näinud nõukogudeaegset kunstiõpetust. Sellele heidetakse ette, et lapsed pidid joonistama õpetaja poolt ette joonistatud pildi võimalikult sarnasena järgi. Eks oligi neid õpetajaid, kes seda nõudsid ja kõige suuremad nõudjad olid inspektorid, kes lasteaedadesse nädalaks inspekteerima tulid. Nende esitatud väide oli õpetaja töö hindamiskriteerium. Aga nägin ka selliseid õpetajaid, kes sellest suure kaarega mööda läksid ja lapsed said joonistada just seda ja just nii, kuidas nad soovisid ja õpetajal oli kompetentsi lapsi juhendada.
Vabaduse saabumisega muutus ka kunstiõpetus väga vabaks. Saabus teine äärmus. Lastele ei tohtinud midagi ette näidata ega juhendada. Väideti, et laps ise teab, mida ja kuidas ta joonistab. Lapse joonistamisoskus areneb iseenesest. Tõesti, laps läbib kindlad arenguetapid, ka kunstiõpetuses. Kuid kas tõesti ilma toeta? Kriipsu-jukud koolieelikute joonistustes näitavad vastupidist. Mõned õpetajad julgevad lastele joonistamises ette näidata, mõned mitte.
Mu meelest on tera tõtt mõlemas äärmuses või ehk tuua need äärmused keskpõrandale kokku.
Öeldakse, et laps teeb oma joonistamise arengus läbi kunstiajaloo arengu. Lasteaias ta jõuab koopajoonistustest Vana-Egiptuse kunstini. Samal ajal mõtlemise arengus jõutakse esemeliselt mõtlemiselt läbi pildilise mõtlemise abstraktse mõtlemise alguse juurde. Neid kahte toetab füüsiline, peenmotoorika areng. Mulle meeldib, kui öeldakse, et joonistamine on käeline mõtlemine.
Kui me räägime joonistamisest kui kunstist, kui loomingulisest tegevusest, siis tuleb juurde loovus.
Kuid loovus nõuab suurt eeltööd, et ta saaks avalduda.
Väike laps on alati õppinud matkimise teel. On see kõnelemine või mäng. Alati ta jäljendab täiskasvanut. Ka joonistamises 1-2a lapsed annavad pliiatsi täiskasvanu kätte ja soovivad näha, mida täiskasvanu joonistab. Nad on üliõnnelikud kui tunnevad ära kujundid, mida neile joonistatakse ja nad püüavad jäljendada ringe, jooni, täppe andes neile nime ehk luues omi kujundeid ning mõisteid.
Et laps tahaks ja hakkaks joonistama, ei piisa ainult joonistusvahendite olemasolust. On vaja ka teadmisi. Et üht kõige lihtsamat maja joonistada, on vaja seda ümbritsevas elus tähele panna, selle tunnuseid ja omadusi märgata ehk tajuda, need tunnused meelde jätta ja vajadusel taasesitada ning lõpuks ka selgitada või põhjendada ehk tegeleda mõtlemiega.
Ka tehnilised oskused on vajalikud. Alustades töövahendite käsitsemisest kuni kujundite loomiseni. Väikelapsele tuleb esialgu koos pliiatsihoiuga õpetada kuidas lihtsaid kujundeid ja jooni kasutades saab kujutada paljusid last ümbritsevaid esemeid. Suuremaks kasvades suudab laps inspiratsiooni leidmiseks vaadelda ise teda ümbritsevat keskkonda, erinevaid raamatuid ja pilte, juhul kui seda on õpetatud. Vahel tuleb ka ette näidata ehk joonistada. Kindlasti on lapsi, kes ei vaja juhendamist ja on ise väga tähelepanelikud, kuid paljusid lapsi tuleb siiski juhendada. Seda me teemegi joonistamise tegelustes või tundide, kuidas me neid ka nimetame. See on tehniliste oskuste õppimine. Jah, me õpetame joonistama, aga me ei sunni täpselt jäljendama. Palju kurvem on kuulda kui laps ütleb, et ta tahaks joonistada, aga ei oska või sodib pildi ära, sest ei tule välja.
Üldjuhul me paneme need tunnis tehtud laste tööd üles kui loovtööd, mida nad sageli ei ole.
Loovjoonistamine on hoopis teine asi. Seal laps valib ise aja, vahendid ja teema, mida ta joonistada tahab. Kui me mõtleme näiteks lasteaia kunstikeskuste peale, kas seal on kõige inspireerivamad vahendid või oleme pannud sinna turvalised vahendid, mis väga ei määriks ja juhuslikud jäägid? Kõige kurvemaks teeb mind see kui näen kunstinurgas tundides mustaks muutunud plastiliinijääke.
Lapse loovus saab avalduda siis, kui tal on piisavalt teadmisi, kogutud infokillukesi, mida kombineerides saab luua midagi uut, mida ta varem veel pole teinud ja neid toetavad tehnilised oskused. Laps loob uusi sidemeid oma teadmiste vahel. Tulles maja joonistamise juurde tagasi, siis näinud erinevaid maju, neid meelde jättes, saab laps joonistada endale meeldiva maja, kus ta kasutab erinevaid detaile erinevatest mõttekildudest. Vaat siin me võime teha suure vea ja lapse loovuse hävitada, öeldes: „Kas Sa sellist maja oled näinud? Tee ikka niisugune nagu majad on! Tuleta meelde, kuidas me tunnis õppisime! Ma näitan Sulle, missugune peaks maja olema!” jne, jne. Me suuname last kasutama ikka samu mõttekäike ja kujundeid ning need kinnistuvad, automatiseeruvad lapse ajus pidurdades loovuse arengut või tekitades trotsi joonistamise vastu.
Edasi minnes hindamise juurde tekib küsimus, kas hinnata või mitte. Me kõik tahame teatud tagasisidet oma tegevustele. Nii ka laps, olgu ta siis väike või suur. Olen koos töötanud pedagoogidega, kes on hinnanud laste tegevusi, mitte ainult joonistamist vaid ka kehalisi võimeid, lähtudes just selle lapse eelnevatest sooritustest. Lapsega koos arutledes ja analüüsides tema loodu üle, tekib motivatsioon uuteks väljakutseteks. Nagu ma varemalt ütlesin, et joonistamine on käeline mõtlemine, siis selline koos lapse mõtete avamine joonistuste kaudu on ainult kasuks lapse arengule.
Viimane asi, millel soovin peatuda, on õppetöö eesmärgistamine. Nii öelda vanal ajal püstitati eesmärgid õpetajast lähtuvalt (õpetan…, arendan…, tutvustan…jne) ja jäi selguseta, mida ja kuidas laps õpib. Tänapäeval eesmärgistatakse lapsest lähtuvalt (laps õpib.., laps tutvub….jne). Siit on jäänud mulje ja vahel ka mõned praktilised näited, et laps peaks nagu ise seda õppeprotsessi läbi viima. Õpetaja ei ole läbi mõelnud, mida ja kuidas tema õpetab, et laps saaks õppida. Mida mina õpetajana peaks teadma, mida tegema, kuidas seletama, milliseid vahendeid kasutama, et laps saaks minust aru ja hakkaks tegutsema. Ise joonistamistegevusi läbi viies ma alati enne lastega tegevust proovisin läbi, kas need vahendid, need võtted ja minu seletused just nende laste juures töötaksid. See sai aluseks eneseanalüüsile ja enesetäiendamisele.
Ma pean lapse joonistamisoskust ja teisi kunstiõpetuse oskusi sama olulisteks kui kõnelemisoskust, matemaatilisi oskusi, liikumisoskust, ümbritseva elu tundmist või laulmist. Need on lapse arenguvaldkonnad ja nendega tegelemine on lapse arengu seisukohalt väga oluline.
Selle pika jutu kokkuvõte on, et anname lapsele võimaalikult vara kätte nii joonistamise kui maalimise vahendid. Aitame lapsel jälgida ümbritsevat maailma ja seda lapse loodud kujunditega ümber mõtestada, olles lapse jaoks alati olemas ja pakkumas abi kui ta seda vajab. Ärme hinda lapse loodut enda väljakujunenud standardite järgi vaid tunneme rõõmu kui laps leiab uusi seoseid ja mõtteid, mida tal varem pole olnud. Sellest tulenevalt hindame oma teadmisi ja oskusi ja nii me koos kasvame.