Kui ma 1983. aastal lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Instituudi, olid meie sidevahenditeks paber ja pliiats ning kettaga telefon. Ja ühe kirjutamise või helistamisega jõudsid vaid ühe inimeseni. Täna teed korraks suu lahti või ei peagi suud lahti tegema, vaid klõbistad nupukesi ja kogu maailm teab, millest sa mõtlen.
Fred Jüssi rääkis kunagi, et tema käib ikka ühtesid ja samu loodusradasid mööda ja just selleks, et märgata seda, mis on igavene ja mis muutub. Nii on minuga hariduses. Ma olen näinud hariduse arengut läbi nelja aastakümne või isegi kauem, sest ka mu ema oli lasteaednik.
Ma olen uhke ja tänulik, et alusharidus sai alguse juba 1897. aastal helilooja Miina Härma algatusel. Tema soov oli pakkuda eelkõige vaeslastele sooja toitu ja tegevust, aga kokkusaamistel loeti ka luuletusi ja õpetati lugemist. Seda joont on hoitud siiani kõige paremal moel. (https://opleht.ee/2017/11/milline-koht-on-lasteaial-eesti-kultuuriloos/)
Esimese Eesti vabariigi ajal käisid lasteaiandusest huvitatud inimesed õppimas Euroopas ja Peterburis ning lõid aluse eestimaisele tõenduspõhisele alusharidusele. Seda joont ja mõtteviisi püüti jätkata ja hoida ka nõukogude ajal. 1968.a koostasid Stella Ernesaks, Ester Lepik, Eva Lootsaar, Leida Mets, Meeta Terri, Ester Vee, Juhan Sõerd ja teised koolieelsete lasteasutuste programmi, hoides ja säilitades eestiaegseid väärtusi ning põhimõtteid ohverdades vaid sissejuhatusi nõukogude propagandale. Mul on olnud au kohtuda õpingute ajal pea pooltega lugupeetud pedagoogidest, kes oma väärikuse ja kompetentsusega jätsid kustumatu mälestuse. Proua Leida Metsaga, kes kirjutas programmi osa: „Ümbritseva eluga tutvustamine”, oli mul õnn koos töötada Hellenurme Lastekodus. Kui mõnede teiste õpetajate (tookord kasvatajate) lapsed käisid jalutuskäikudel kenasti paarikaupa üksteise järel, siis Leida lapsed käisid nii nagu ise soovisid. Kiiremad ja rahutumad jooksid kuskil ees, Leida jutust huvitatud kõndisid kasvataja kõrval ja püüdsid iga ta sõna ja süvenejad lapsed jäid teistest maha neile just huvipakkuvat taime või putukat uurima. Kas see polnud mitte lapsest lähtuv õpetus? Tolleaegsed kontrollorganid pidasid seda muidugi lubamatuks. Kuid täna on see jälle loomulik ja soovitatud.
Eks Eesti vabanemine nõukogude võimu alt tõi kaasa suure vabaduse ihaluse kõikjal. Keegi ei soovinud enam mingeid piire ega kohustusi. Ka õppekavad ja õpimeetodid muutusid laialivalguvateks. Täna näeme, et kokkulepitud väärtused, põhimõtted ja struktuurid peavad siiski olema.
Olen tunnistajaks ja läbiproovijaks, kuidas läksid ajaloo prügikasti kuueaastaste laste klassid ja vene keele õpetamine eestikeelsetes lasteaedades ja veel üht-teist.
Kuna maailm meie ja meie laste ümber muutub nii kiiresti ning pöördumatult, siis tulebki teha analüüse ja hindamisi, et sõeluda terad sõkaldest, et pesuveega last välja ei visataks. vaid et hariduse eest hoolitsetaks nagu õunapuud eest, et näha ükskord küpseid vilju.